Artiklid
Kes valvab valvaja järele?Enamik lugejaid usutavasti nõustub minuga, et kriminaalpoliitika ja igapäevapoliitika tuleb teineteisest lahus hoida. Vaid sel juhul saab õiguskaitseorganite võitlus kuritegevusega olla objektiivne. Kahjuks kiputakse neid Eestis segi ajama.
Nii hakkamegi juba harjuma sellega, et õiguskaitseorganeid tõmmatakse poliitilistesse intriigidesse. Mida arvata õiguskaitseorganitest lekkinud või tahtlikult, kindla suunitlusega avalikkusele ja meediale lekitatud infoga manipuleerimisest? See teenib alati kas otsest või kaudset poliitilist eesmärki. Selline väärpraktika rikub räigelt kriminaalasjaga seotud või uurimise alla sattunud isiku põhiõigusi ja süütuse presumptsiooni põhimõtet ning – mis veel hullem – seab kahtluse alla õiguskaitseorganite tegevuse, nende aususe, erapooletuse ja sõltumatuse, sealhulgas poliitilise sõltumatuse. Kuriteod organites endis Probleeme õiguskaitseorganite tegevuses on tunnistanud justiitsminister Rein Lang. Just seetõttu ei saa mööda vaadata tema enda ametipositsiooni ärakasutamisest seoses Venemaa kõrgete ametiisikute viisakeelu tühistamise infolekke uurimisega. Piisab meedias avaldatud infost, kuidas kapos antud ütlusi ja esitatud dokumente, mis esialgu tunnistati avaldamisele mittekuuluvaks, hakati äkitselt käsitama hoopis eraldi asjana. Kuidas päevapealt võeti dokumentidelt avalikustamise keelumärge ja kuidas justiitsminister laskis need dokumendid ministeeriumi koduleheküljele riputada – teatades, et eraisikuna on tal selleks täielik õigus. Kas on? Teeb nõutuks, kuidas demokraatlikus õigusriigis on ühel poliitilistel jõul võimalik sellise kiirusega mõjutada jõustruktuuride tegevust. Veelgi taunimisväärsem on see, kui õiguskaitseorganite töötajad astuvad kuritegelikule teele. Kas võime kindlad olla, et midagi seesugust pole kunagi juhtunud ega juhtu ka tulevikus? Kontrollita prokuratuur President Ilves tõstatas küsimuse ajakirjanduse valvamisest. Sama asjakohane on küsida: kui õiguskaitseorganid valvavad kuritegevuse üle, siis kes valvab õiguskaitseorganite endi üle? Eelkõige tähendab see järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle, ehkki ka tsiviilkontrolliga kaitsepolitsei tegevuses on küsitavusi. Seda enam paneb imestama, et mõnigi valitsuse algatatud eelnõu on suunatud riigi jõustruktuuride niigi ülemäärase jõupositsiooni tugevdamisele ning allikakaitse sildi all ajakirjandusvabaduse piiramisele. Justiitsminister Lang on korduvalt osutanud probleemidele kriminaalmenetluse eeluurimisel, mida juhib prokuratuur: menetluse arutu venimine, eeluuritava liiga pikalt vahi all hoidmine, mistõttu kambrites napib kohti, uurimisandmete põhjendamatu ja suunitletud lekkimine-lekitamine meediasse jne. Justiitsminister on olnud sunnitud korduvalt möönma, et toimivat ja tõhusat järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle Eestis seni pole. Sellest lähtudes esitaski Rahvaliit eelnõu, mis näeb ette riigikogu järelevalve prokuratuuri tegevuse üle. Järelevalveülesannet võiks täita riigikogu põhiseaduskomisjon. Juhul kui töökoormus tingib eraldi komisjoni moodustamise, on võimalik seadust muutmata moodustada prokuratuuri järelevalve erikomisjon. Õigusriigi ja demokraatia seisukohast on järelevalve kriminaalmenetluse läbiviija kui isiku põhiõiguste ja vabaduste olulist riivet puudutava menetleja üle hädavajalik. 02. 03. 2010 |
© Karel Rüütli